Enne saksa ristisõdijate saabumist 12-ndal sajandil, oli Liivi hõimud siinseteist suurimad, mis elasid Daugava jõe kaldaäärsetel aladel. Ühe teooria alusel tuleneb Riia linna nimi liivikeelsest sõnast „riga“ mis tähendab rukist. Riia jõgi, mille kaldale iidne linn oli ehitatud, on tuntud kui ka rukki teena, kuna kohalikud talunikud tavatsesid pikki siinset jõge oma vilja Daugava sadamasse turule vedada. Tänapäeval asub selle turu peal Riia Bussijaam.

Liivi väljak on suhteliselt uus rajatis, see rajati alles pärast 1.Maailmasõja järgseid pommitamisi, purustatud hoonete asemele.

Kuni 16-nda sajandini asus selle asemel veel laevatatav Liivi jõgi,mis voolas pikki linnamüüri. 1735 aastal otsustati jõesäng kinni katta, kuna see oli linnarahva tava tõttu, sinna kogu oma solk visata, soostunud. 19 sajandil ehitati jõesängi asemele spetsiaalne maa-alune tunnel-kanal ja kui see 19-nda sajandi lõpus kokku varises, otsustati jõesäng lõplikult kinni matta. Tänapäeval reedavad vana jõesängi vaid lillepeenrad, mis peaksid jäljendama vana jõesängi.

Palun pöörake ka oma tähelepanu Kaljkiu iela Lubja tänav 20 kolmandale korrusele. Kui te hästi tähelepanelikult vaatate, võite märgata kahe akna vahel hobuse rauda. Legendi kohaselt, kui Peeter 1. Riia linna külastas, kaotas ta hobune ühe kabjaraua, tsaar, tuntud oma impulsiivsuse poolest, virutas suures vihahoos hobuse raua selle maja kolmanda korruse akendesse. Majaomanik jooksis ummisjalu omakorda vihasena asja klaarima, nähes kellega tal tegemist oli, otsustas hobuseraua hoopis õnnemärgiks akna kõrvale paigaldada.

Paremat kätt, Kaljkiu iela ja Kaleju iela, Sepa tänava, ristumiskohas on on Lubjatorn. Vanasti oli iga suurema kindlustuse keldrikorrus kohandatud vanglaks. Nii oli ka Lubjatorniga, alles 16-ndal sajandil ehitati Lubjatorni taha spetsiaalne vangimaja. Kaljkiu 7/9 maja kandis vangla kohustusi kuni 18-nda sajandini, mil politsei peakorterisse sai ehitatud vangla. Lubjatorni keldris on tänini säilinud vana-vangla kongid.

Keskaegsed karistused olid ise-enesest päris karmid. Valeraha tegijaid ja levitajaid karistati kas jäseme amputeerimise või isegi surmanuhtlusega. Pisivarastel lõigati reeglina kõrv ära ja põletati varga märk rinnale. Ilmselgelt visati kõik vargad linnast välja. Petjaid, ka abielurikkujaid võis samamoodi oodata võllasurm, muidugi abielu pettusel võis aktsepteerida, poolte kokkuleppel, ka rahatrahvi.