1180 aastal ehitas munk Meinhard Ikshkilesse (30 km Daugavast ülesvoolu) esimese kivist kiriku. Vananenud Meinhardi asemikuks määrati vanakesest juba poole sõjakam piiskop Berthold. Berthold aga langes 1198 aastal Riia lähedal lahingus, Liivi sõdalase Imanta mõõga läbi.

1200 aastal saatis Vatikan pühatool siia, kohalike keskel ristiusku edastama, juba kõvemast puust pähkli, nutika ja kavala Alberti. Värske Liivimaa piiskop, Albertil, oli kaval plaan. Nimelt kutsus ta kõik kohalikud ja tähtsamad Liivimaa vanemad pidusöögile. Jootis nood täis ning võttis nad pantvangi. Lõpuks lunastas ta kohalikud hõimupealikud nonde laste vastu välja. Pealike lapsed aga saadeti omakorda Saksmaale nn.kristlaseks õppima. Alberti lõplik plaan aga oli geniaalne, vahetada ümberkasvatatud vanemate pojad omakorda maa vastu, millele saaks ehitada linnuse.

Teise legendi alusel palus Albert Liivi vanematelt maad, ei suuremat ega väiksemat kui ühe lehma alla mahub. Ning siis kui vanemad olid oma nõusoleku andnud, lasi Albert sadulsepal valmistada mitmekihilise lehmanaha. Et see siis sobivas kohas ühes oma kõikide lisakihtidaga lahti laotada. Olles selle välja valitud kohas lahti laotanud, sai ta endale maatüki, mis oli piisavalt suur, et sellele kindlus ehitada. 1201 aastal pani piiskop Albert nurgakivi lossile, millest kasvab kunagi välja Läti pealinn, Riia.

Kui Jaanikiriku hoovis ringi vaadata, on lihtne tähele panna, vanu linnamüüri jäänuseid. Kindlasti märkate te metallväravaid, sealt kaudu pääseb otse Kloostri kohtuhoonesse. See hoone oli ennist Mõõgavendade ordu peakorteriks. Mõõgavendade ordu lõi piiskop Albert 1202 aastal, et ristirüütlite üle paremat kontrolli saavutada. Kui Mõõgavendade ordu 1236 aastal Saule lahingus purustati, anti nende loss Pühavaimu kloostri kasutusse.

Pange tähele, Jaanikiriku Püha-Peetri kirikupoolsel külgseinal on ristikujuline avaus. Legendi kohaselt on sinna, 15 sajandil, kaks dominikaani munka müüritud. Need kaks edevat hinge soovisid kiriku ehitamise ajal kanoniseeritud saada, ning lasid sellega seoses end kinni müürida. Et aga nende taotlus lükati tagasi, siis sinna nad jäidki. Mingi aja vältel toitis linnarahvas neid. Pühakuks neid kahte munka aga ei kuulutatudki. Munkade jäänused on jätkuvalt seal alles, justkui meeldetuletuseks, mida edevus enesega kaasa võib tuua.